» Lootus on tänases kunstis poliitiline instrument (2)
..............................................................................................................................................................

Margit Tõnson / Eesti Päevaleht (07.12.2004)
..............................................................................................................................................................

Lootus on tänases kunstis poliitiline instrument (2)

Fred Kelemen

Sleepwalkersit väisanud saksa filmilavastaja Fred Kelemen on sügavalt veendunud, et inimese elu on liialt lühike selleks, et ennast vaid lootusega lohutada.

Filmikunst on väga noor kunst, kõigest napilt sadakond aastat va na. Kuid juba deklareeritakse tema surma, nagu praegusel postmodernsel ajajärgul suurema osa kunstide puhul kombeks on kuulutada.

Kui vaadata tänasele kultuurisituatsioonile laiemalt, siis tundub mulle, et siin prevaleerib lootuse-ideoloogia, mida toidab ja väetab televisioon ning kommertskino ning mille eesmärgiks on inimesi tegutsemast tagasi hoida. Inimesed on sunnitud lootma, et kunagi tuleb õnn ka nende õuele, rikkus majja ja rahu südamesse.
Aga kõige selle tagant paistab välja soov inimesed oma viletsusega leppima panna: kui elad homses päevas, siis tänane tühi kõht ei lähe enam nii palju korda.
Niikaua, kui me istume ja lootust hellitame, otsustab keegi teine meie elusaatuse üle. Sellega ei saa leppida. Nii et see, mida me vajame, pole mitte lootus, vaid tahe midagi ette võtta selleks, et lootused täituks. Seepärast ei saa ma väärtuslikeks pidada filme, mis seda ideoloogiat levitavad ning n-ö unustust pakuvad.

Me oleme ju lõppude lõpuks surelikud. Seepärast ei peaks me lootma, vaid looma.

Utoopiad ja visioonid
Minu jaoks on lootus passiivne hoiak, mis asetab meid äraootavasse seisu. Parema meelega räägiksin ma visioonist. Lootus on väga populaarne poliitiline instrument, mis rahustab, hoiab ära revolutsioonid ja kontrollib inimsoo käitumist. Religioon on selle suurim kandja.
Õigustatud lootus peab aga millelgi põhinema. Ja visioon selleks ongi. Visioon on aktiivne, laetud energia ja kirega. Ta nõuab realiseerimist. Ajal, mil utoopiatele lõppu ennustatakse, on oluline omada julgust mõtlemaks utoopilisi mõtteid. Avada oma meeled ning raputada need lahti kitsast pragmatismist, mis keskendub meie füüsilisele olekule ning ignoreerib täielikult meie intellektuaalseid, emotsionaalseid ja loovaid võimeid.

Elada ilma lootuseta, uskuda elusse ilma meelt heitmata, liikuda illusioonide taha ning jõuda reaalsuse tajumise ja nägemiseni nii, nagu ta on, mõelda mõeldavast ilma ennast piiramata, isegi siis, kui neis mõtteis ei sisaldu mingisugust lubadust teostumisele; laiendada oma vaimseid ja emotsionaalseid piire, armastada tingimusteta – ning vastutasuks saabki olla vaid inimlik väärikus ja ilu. Mis sest, et seda on ütlemata kerge öelda ja kohutavalt raske täide viia.

Seepärast kardangi, et filmikunst oma kirevuses lakkab peagi olemast. Rahad liiguvad vaid ühes suunas, kommertskinno ning meelelahutusse. Ning ükski film pole võimeline kedagi muutma, muutused peavad algama inimesest endast.

Aga seda olulisem on, et filmitegijad ei annaks alla. Kui ma oleksin pessimist, siis ma ei teeks enam ühtegi filmi, aga ma ei ole. Ma teen filme, sest ei looda, et olukord iseenesest paremaks läheks. Ja ma usun, et film kui niisugune on üks ilusamaid loomisviise, mis meile osaks on saanud. Seega ei saa me keegi nii lihtsalt turuideoloogiale alla vanduda.

..............................................................................................................................................................
Tõlkinud ja toimetanud Margit Tõnson / Eesti Päevaleht (07.12.2004)